Kuidagi läks ikka nii, et Marttil õnnestus mulle taas auk pähe rääkida, et läheme talvisele rogainile Kõrvemaale. Muidugi ilmad olid jutuajamise hetkel ka palju soojemad:  +8 ringis ja maailm paistis palju roosilisem.

Täna hommikul kui end teele sättisime, põdesin muidugi üksjagu, kuid enam polnud miskit teha. Tuli minna . Martti suutis muidugi asjad jutus palju ilusamaks teha. Lubadus oli, et võistlus kestab 4 tundi ja jalad märjaks ei saa. Tegelikkuses kulus meil raja läbimiseks pea 6 tundi ja jalad said märjaks juba kolmadat punkti võttes ehk võistluse 20-ndal minutil ning märjas soos või rabas saime vähemalt viiel korral ukerdada.

Talvisel Xdream`il on võistkonna suuruseks 3 liiget. Tavarogainist erineb võistlus veel selle poolest, et võistlejatel on võimalus valida, kas rada läbitakse jalgsi, jalgrattal või suuskadel. Meie otsustasime jala liikuda. Kolmanda võistkonna liikmena liitus meie tiimiga Libahundi korraldaja Mairolt.

Stardis oli võimalus sooritada kohe võistluse ainus lisaülesanne – sõit tõukekelguga, kuid otsustasime, et ei hakka hullu sprinti tegema, sest rajale pääses korraga vaid 8 võistkonda. Suundusime punkti nr 47 ja sealt edasi punktidesse 49, 53, 57, 60, 59, 58, 56, 55, 54. Jooks sujus kenasti, Martti ja Mairolt tahtsid küll alguses sutsu kiiremini joosta, aga tõmbasin tempot alla, sest tean, et kui end kinni jooksen, siis on kogu võistlus rikutud. Nii sujusime rahulikus jooksutempos. Liikuda oli päris hea, sest suusarajad olid buraaniga enam-vähem kõvaks tõmmatud ning metsa seest punkte võttes olid meist nobedamad võistlejad teerajad juba kohevasse lumme sisse trampinud.

Jalad said märjaks enam-vähem iga soo ja raba punkti juures ning nii ka korraldajad stardis alguses hoiatasid, et sood ja rabad pole külmunud. Rabalõikudel, kus põlvini vette ei vajunud, oli ikkagi lihtsam liikuda kui kevadest sügiseni, mil raba on mõnusalt pehme ja vetruv ning reeglina ma seal joosta ei jõua.

Orienteerumisega oli muidugi nii, et orienteerusid Mairolt ja Martti ning mina püüdsin sabas püsida. Punktid 52, 51, 50, 48 sujusid ka kenasti. Peagi peale 46 punkti tuli meil tempolangus, sest Marttil tekkis suurem väsimus. 46 punkt oli eriline ka sellepoolest, et mäetipust alla tulles ootas meid all paras rabamülgas, mõned mehed vajusid lausa vööni sisse. Mul õnnestus veidi paremale hoida ja enam vähem jääst mitte läbi vajuda. Märjaks sain minagi korralikult, aga vajusin sisse vaid põlvini, mitte lausa puusadeni. See oli ka raja kõige külmem koht, mis tõmbas 10-15 minutiks kogu keha jäiseks. Liikusime joostes edasi, et uuesti sooja saada. Punktid 44 ja 43 võtsime käies ning ka nende punktide vahel sai üksjagu vesises rabas sumbata. Peale 39 punkti hakkas meil tempo taas tõusma ning liikusime suhteliselt ühtlases tempos  praktiliselt lõpuni. Kui miskit veel rasket oli, siis vallseljakul üles-alla turnimine. 34 punktist tuli 36 punkti minekul vallseljakule (oos) ronida, sealt alla, üle raba 32 punkti, tagasi üle raba ja jälle üles vallseljakule 33 punkti. 33 punktist hakkas kojutulek ehk finišipoole liikumine. Võtta jäi veel 5 punkti tee pealt ning 1 punkt finišist koos lisaülesandega.

45 punktis oli juba täitsa pime ja ei näinud hästi punkti numbrit ega ka legendi lugeda. Finišipunktis nr 31 sai ka see tõukekelguring ära tehtud ning oh seda rõõmu – lõpuks oligi võistlus läbi. Kokku kulus meil 31 punkti võtmiseks 5 tundi 47 minutit ja 9 sekundit.

Tänu Marttile pääsesime ka nende võistlejate hulka, kelle liikumist GPS-iga kaardistati. Meie teekonda peaks alates homsest nägema Xdreami kodulehelt.

Lõpetasime segapaaridest neljanda ja üldkokkuvõttes 28 kohaga. Pole üldse paha, arvestades meie kõigi kolme vähest jooksukilometraaži. Tänud headele tiimikaaslastele Mairoltile ja Marttile. Tublid olime !

Üldjärjestuses õnnestus jooksjatel sel korral rada kiiremini läbida kui suusatajatel. Mullu olevat vastupidi olnud. Eks näis, millal siis jagratturite aeg tuleb. Sel korral polnud seal rattaga küll mitte midagi teha.

Võistluste tulemused.